Mulle meeldis lapsena lugeda. Elasime Harjumaal, Aruküla alevikust paar kilomeetrit eemal talukohas ja sageli veetsin aega raamatutegelaste seltsis. Ma lugesin ära kõik tollased kohustusliku kirjanduse raamatud ja “aitasin” sageli neist kokkuvõtete tegemisega ka koolivendi-õdesid. Raamaturiiul oli kodus pikk.
Noore neiuna avastasin end raamatutest sageli lohutust või tröösti otsimas, seiklemas kaugetel maadel või siis lihtsalt vaatasin klassivenna kodust laenutatud läikivate lehtedega köitest maailma imesid: Sagrada Familiat Barcelonas, Kuldset templit Jaapanis, Vatikani Püha Peetruse basiilikat, Giza püramiide Egiptuses, Kölni katedraali ja palju muid imelisi paiku, mida olen tänaseks oma silmaga näinud. Mul on sellest ajast mitu päevikut, kuhu ma loetud lugudest konspekte kirjutasin ning oma raamatute tegelastele uusi karaktereid lõin. Kujutasin end neisse imelistesse paikadesse jalutama, inimestega kohtuma, elama. Pidasin dialooge võhi-võõrastega.
Jüri keskkoolis andis mu kirjanduse huvile hoogu juurde vabameelne ja särav eesti keele õpetaja Irene Pukk. Me lugesime ja esitlesime valgetest voodilinadest tehtud hõlstides küünlavalgel Rabindranath Tagore luulet. Oli kaheksakümnendate lõpp ja noored hinged ihkasid “Kuritöö ja karistuse” vahele midagi helget, hingetoitu andvat. Luuletused kandsid alati kaugemale kui proosa. Nii ma avastasin Ave Alavainu, Doris Kareva, Hando Runneli ja paljude teiste loomingut ning loomulikult komistasin ka Shakespeare otsa.
“Olla või mitte olla?” repliiki aastate tagant ma ei mäletagi. Oli ilmselt selle mõistmiseks ehk liiga vara ja meelde jäid hoopis Erich Maria Remarque tegelaskujude liigutavad sõjaeelsed elusaatused “Triumfikaarest”. Ja ohjaa, unustamatu müstilis-irooniline must kass Peemot Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”-st. Mäletan siiani seda silmadega ridade ahmimise tunnet ja naeruturtsatusi.
Koolikirjandite kirjutamine oli mu lemmik ja eelistasin alati vaba teemat. Et saaks täitsa algusest midagi luua, mitte ettekirjutatud tegevusi lahata ning tegelasi, karaktereid üle korrata. Õpetajal ei jäänud need kirjutised märkamata ja sageli avastasin enda kirjandilt punase pastakaga kiidusõnu ning klassi ees ette lugemist.
Vahepeal asendusid ilukirjanduslikud teosed lasteraamatutega ja avastasin alles siis nii mõnegi vahva metsatuka või teeraja Hulkur Rasmusest ja Röövlitütar Ronja maailmast. Tasahilju siginesid mu öökapile inimeseks olemise teemasid käsitlevad teosed ja esimene enesearengu raamatute sari, mida tudeerisin oli Luule Viilmaa “Ellujäämis õpetused”. Siis Wayne Dyer ja Louise L.Hay raamatud. Palju ülestähendusi, lahtiselgitusi taas oma vihikutesse.
Kuni ühel hetkel, eemal oma perest kaugel Hispaanias, avasin arvuti ning alustasin ühel hommikul peas keerelnud lookese üleskirjutamist ning viis kuud hiljem oli mu esimene romaan “Katkenud armastus” trükisoojana poelettidel. Selles loos avaneva naise lugu oli minu tollane igatsusehüüd armastuse järele. Kulus mitu aastat kui uuesti käsikirja kallale asusin. Tulemuseks “Unistades õnnest” lugu. Seekord inspireeris mind õnneotsingute teema: mis meid õnnelikuks teeb või miks me otsime seda erilist “miskit” kellegi teise käest või seest? Ning mida me selle õnne saavutamiseks oleme valmis korda saatma? Käsitlen selles loos kirge, suhtekeemiaid, truudusetust, loobumist, kiindumist ja eesmärgile pühendumist ehk elu selle ilus ja valus.
Pikk paus tuli sisse ka kolmanda romaaniga. Kirjutasin pikkamööda, nautides, peatükke kogudes ja sisetunnet kuulates. See lugu kasvas minu sees aastatega ja seda märkab lugeja isegi kirjastiili muutumisest. Sest mina muutusin.
“Vabalangusest vabadusse” esitab lugejale küsimuse: Kui elu, mida oled aastakümneid ehitanud, variseb äkitselt kokku, jääb alles küsimus: kes ma olen ilma selleta?
Selles loos käsitlen ma sügavaid teemasid; reetmist, hülgamist, emotsionaalset vägivalda, truudusetust ja viin lugeja rändama pimedatesse inimhinge soppidesse. Põimin sisse emaks olemise ilu ja lapse kaotamise hirmu – valu, mida me oma südametes emadena sageli kanname. Aga selles loos on ka palju lootust ja julgust, sest ilma nendeta takerduks edasiminek ja areng. Ma toon lugejani iseendasse ärkamise ja armumise loo ning julgustan ka teda uudishimulikult ikka ja jälle küsima küsimust: kes ma olen ilma tiitlite või kaaslaseta? Kes ma olen iseendana?
Usun, et see raamat annab lugejale võimaluse samastuda ning taibata, et me oleme tegelikult tugevamad ja vastupidavamad kui me arvame.
2025. aastal lõpetatud käsikiri jõudis toimetaja töölauale ning kujundusest trükki tänavu kevadel. Seda loomeprotsessi saan kirjeldada “raamatuks kasvamine”. Oli äärmiselt nauditav protsess ja tulemus sai helge – täpselt selline nagu “Vabalangusest vabadusse” lugu minu jaoks on.
Ma jätkan kirjutamist, sest mul on veel palju öelda.