Vahel sünnivad kõige ilusamad lood just päris elust.
Eelmise aasta suvel tulid minu õuele elama kaks väikest päikesekiirt – minu tütrelapsed, viiene Emilia ja kolmene Olivia. Sellest ajast peale on nad siin kasvanud, avastanud maailma ning täitnud iga päeva siira rõõmu, naeru ja lõputu uudishimuga. Olen saanud veeta nendega palju väärtuslikku aega ning jälgida, kuidas iga päev toob kaasa uue seikluse, ootamatu küsimuse või fantaasiarikka mängu.
Lapsed näevad maailma hoopis teisiti kui täiskasvanud. Seal, kus meie märkame lihtsalt ehtekarpi, mänguväljakut või lompi, näevad nemad peidetud aardeid, võlulosse või meresid, mida tuleb vapralt ületada. Nende piiritu kujutlusvõime, julgus avastada ja oskus rõõmustada kõige väiksemate asjade üle, on olnud minu jaoks ääretult inspireerivad.
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et need hetked väärivad enamat kui lihtsalt mälestuseks jäämist. Haarasin sageli paberi ja pliiatsi järele, et mõnda vahvat lauset või mõtet üles kirjutada või siis vajutasin telefonis helisalvestamise nupule, et see piiritu siirus ja fantaasialend kinni püüda. Otsustasin esialgu, et panen niisama oma pere jaoks neid seiklusi kirja. Kuid üsna pea hakkasid väikesed seiklused kasvama päris lugudeks, millest kujunes terve raamatusari.
Nii, nagu me kulgeme aastaaegade rütmis, sündisid ka lood looduse ringkäigu taktis. Iga raamat jutustab ühest aastaajast – suvest, sügisest, talvest ja kevadest. Igas osas on viis-kuus südamlikku jutukest, mis sobivad ettelugemiseks kõige väiksematele kuulajatele. Need on lood avastamisest, sõprusest, looduse märkamisest, perest ja lapsepõlve võlumaailmast.
Kui esimesed suve lood said kirja, lugesin need tüdrukutele ja nende emale-isale ette ja mõte lugude raamatuks põimimiseks meeldis kõigile. Kunstnik Maris Välja haaras pintslid-värvid ning peagi olid esimesed illustratsioonid valmis. Küll oli lõbus pilte ning lugusid koos tüdrukutega avastada! Nad märkasid kõike; et selles loos oli mul hoopis roosa kirssidega kleit või mänguväljaku pikksilm on tegelikult punast värvi. Selgitasin, et kirjanik võib lugudesse veidi muudatusi teha ja kõik pildid ei peagi olema täpselt nii, nagu tegelikkuses oli. Sest raamatut loevad inimesed, kes saavad ise neid kohti ja asju ette kujutada.
Usun, et ettelugemine on üks kaunimaid viise lastega üheskoos aega veeta. See loob läheduse, õpetab kuulama, unistama ja märkama. Kõige tähtsamad lood ei ole sageli need, mis räägivad kaugetest maadest või muinasjutukangelastest, vaid need, mis sünnivad meie endi koduõuel, metsarajal või vana kuusepuu all.
Lapselapsed on eriline kingitus. Nad toovad meie ellu tagasi killukese lapsepõlvest, mille olime võib-olla argipäeva kiiruses unustanud. Nad õpetavad meid uuesti imestama, märkama liblika tiival mustrit, kuulama vihmapiiskade laulu ja uskuma, et igas päevas peitub väike ime. Nende kaudu õpime taas maailma vaatama avatud südame ja uudishimulike silmadega. Minu jaoks ei ole see raamatusari ainult kogumik lastejutte. See on mälestuste hoidja. See on tänu kahele väikesele tüdrukule, kes on kinkinud mulle lugematul hulgal ilusaid hetki ja näidanud, kui värvikas võib olla lapse maailm.
Loodan, et Emilia ja Olivia seiklused leiavad tee ka teiste perede südamesse ning neist saavad õhtused ettelugemislood, mis toovad naeratuse nii väikeste kui ka suurte näole. Sest lapsepõlv on lühike, kuid hästi jutustatud lood võivad jääda meiega terveks eluks.
Raamatusarja esimene osa – SUVI – jõuab raamatupoodide lettidele juuli lõpus. Ette saab tellida ka siitsamast kodulehelt.
