Kui ma oma kolmanda raamatu käsikirja valmis sain, saatsin selle esmalt oma viimasele kirjastusele. Olin elevil ja õhinas. Täpselt nii võeti see ka kirjastuses vastu ja asuti lugema. Peale meeldetuletusi ja ligi kuud ootamist siiski koostööks ei läinud. Saatsin käsikirja veel mitmele hinnatud kirjastusele, kuid vastuseid nappis. Tuletasin endast meelde, kuid endiselt vaikus. Tänaseni pole vastanud neist enamus … Lõpuks saabus veel üks pakkumine.
Hmm, mõhatasin. See käsikiri on ju palju enamat väärt – teadsin sisimas.
See küpses kaua ja on sõnumiga lugu. Tõsi, mahtu mu esmases käsikirjas ehk liigagi ja teksti toimetamine võtab üksjagu aega. Aga seegi on loomeprotsessi osa. Samal ajal valmisid kunstnik Maris Välja töölaual raamatule kaanepilt ja illustratsioonid, mis mind sügavalt liigutasid. Vestluses kunstnikuga tabas mind korraga mõte, et mis oleks kui kirjastaks ise. Tõuke selleks andis Marise lause, et joonistamine on tema igapäevatöö ja sissetulek.
Ma pole kunagi mõelnud, et kirjutamine võiks olla minu igapäevatöö ja raamatu kirjastamine minu äri. Siiani on see olnud pigem hobi ja eneseväljendus.
Okei, ise kirjastamine on ilus mõte aga kuidas alustada? Sellisel hetkel märkad korraga, et õiged, need sinu inimesed, ilmuvad su teele justkui imeväel. Nii oli ka minuga.
Paari nädalaga oli toimetaja leitud ja käsikiri läks töösse. Kunstniku ja korrektori sain soovitusest. Lausa veider, et soovitajaks oli poeet, kes samuti ise oma luuleraamatu kirjastas. Ettevõtlikke loomingust pakatavaid naisi jagub.
Rahvusraamatukogu kirjastaportaal oli abiks teoreetilistele küsimustele ja asjad liikusid samm-sammult edasi. 2026. alguses registreerisin oma ettevõtte tegevusvaldkonnaga “kirjastamine” ära. Samal ajal käis käsikirja toimetamine ja järgnes kujundamine, korrektuur. See protsess nõudis päriselt kohalolu ja aega. Oli arutelusid, muutmisi ja tagasi muutmisi, kahtlusi ja väga selgeid teadmisi, et kuidas ja mismoodi see raamat välja nägema peab.
Sain seekord ise valida põhimõtteliselt kõike: teksti fonti ja sügavust, reavahe suurust ja tagakaane teksti, kaante materjali ja raamatu formaati, kaanekujunduse tonaalsust ja trüki kvaliteeti, tiraaži arvu. Ja see nii lähedalt oma loomingu valmimise protsess, mateeriaks muutmine on kohati olnud lausa uimastav.
Kui sa teed midagi avatud südame ja puhta energiaga, siis hakkavad juhtuma väikesed imed.
Aga raamat on vaja lugejateni viia. Alustasin suurematest raamatupoodidest; Rahva Raamat ja Apollo. Mõlemad võtavad raamatud realiseerimise peale müüki, teevad logistikat oma poodidele, lisaraha eest ka turundust. Muidugi, ma ei eeldagi, et midagi tasuta oleks või saaks. Lepingud said üsna ruttu tehtud ja võtsin väiksemad poed ette. Tajun, et see raamatu müük ongi pidev meilivahetuse ja läbirääkimiste protsess ning esimese, nö vasikaraja käimine võtab aega.
Üksjagu on matemaatikat ka. Polnud just üllatus, et kõige tulusam on raamat ise maha müüa. Kas siis laatadel või autoriõhtul, oma kodulehe e-poes. Suured raamatuketid lisavad mu raamatule üsna kena juurdehindusprotsendi.
Raamatu trükikoja valik polnud raske – taaskord soovitus ja esmane hinnapakkumine näitas koostöö võimalikkust. Lisaks ei taha ma mingit lõputut hinnarallit teha, sest odavaid asju pole olemas. “Vabalangusest vabadusse” trükib Tallinna Raamatutrükikoda. Käisin koos kujundaja Sille Laviniga kohapeal paberit ja kaptaali, valimas, värvilehvikuid ja näidiseid lappamas ning märtsi lõpus hakkasid trükimasinad tööle. Esimene Karu Kirjastuse raamat on teel lugejate ette.
Kuna mu ümber on kogunenud imeline punt tublisid naisi, kes oskavad mu loomingust ilusa teose välja võluda, siis hea meelega ootan ka teisi autoreid oma käsikirjadega. Mine tea, varsti on siin minu raamatute kõrval ehk ka teiste autorite loomingut.
Ja otse loomulikult jätkan ma kirjutamist.